Salme muinaslaeva ehitustehnoloogiast

Vello Mässil valmis
"Salme laevaleiu ehitustehnoloogiline interpretatsioon" (pdf),
mille kokkuvõttes kirjutab ta:

"Salme laev on nii Eesti kui kogu Läänemere merendusajaloo ja laevaarheoloogia kontekstis erakordselt väärtuslik leid, sest teave Läänemere idapoolsete alade esiajaloolise meresõidu ja laevaehitustraditsioonide kohta on ülimalt puudulik. See vähene, mida teame, piirdub peaasjalikult Henriku Liivimaa kroonikas kirjapanduga. Lünklikud teated vanematest laevajäänustest Ruhnu saare rabas, Tihu järves Hiiumaal ning mujalgi, jäid arusaadavatel põhjustel kõik õigel ajal dokumenteerimata.

Käesoleval ajal on Eesti vanimaks laevaleiuks 1990. aastal Pärnu jõest leitud Hansa koge pardaosa, mis dateeriti 13.-14. sajandi vahetusse. Vanimaks Eesti päritolu laevaleiuks on 16. saj. keskpaika dateeritud Maasilinna laev.

Tähelepanuvääriv on Salme laev, kui kerge ehitusega sõudelaev iseenesest. Täna, mil leiu täpne dateering, samuti ka suure hulga leiumaterjali (relvad, mängunupud, luisud jm.) päritolu on veel lahtine, on vara väga ühemõttelisi järeldusi teha, kuid on võimalik, et tegemist on siinmail purje-eelse veesõiduki näidisega. Eesti kontekstis on see vaieldamatult sajandi leiuks, seda ka juhul, kui selgub laeva mitte kohalik päritolu. Üliväärtuslikku informatsiooni kätkeb leid sellegipoolest."

Inimluud

Enamik Salme laevaga seostatavaid inimluid leiti juhuslikult kaablikraavi kaevamisel või vahetult kraavi serva seest ja äärest. Kuna kraav lõikas laeva selle edalaosas, siis pärinevad luustikud laeva ahtriosast ja kesklaevast. Laeva vööriosas inimluid ei olnud.

Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudi antropoloog Raili Allmäe suutis tuvastada Salme laevast pärit luude hulgas kokku 7 inimese säilmed.
















Sellest kraavipervele jäänud luustikust on suurem osa hävinud. Säilinud kolju põhjal on siiski võimalik kindlaks teha nii inimese sugu, vanus kui ka tervislik seisund. (Foto: Külli Rikas, 7. okt 2008)


Raili Allmäe vaatab Salme vallamaja saalis üle kaablikraavi kaevamisel leitud luid.
(Foto: Liina Maldre, 3. okt 2008)

Röntgenanalüüs

Andres Vindi Tartu Ülikooli arheoloogia kabinetist tegi mõnedest Salme I ja II leiukoha esemetest röntgenanalüüsi. See näitas, et laevast leitud väiksemate raudesemete seisukord on üsna halb. Esemed on tugevalt korrodeerunud ja kohati on neis rauda alles jäänud vaid vähesel määral.





Andres sisenemas koos Salme leidudega TÜ arheoloogia kabineti röntgeniruumi.




























Röntgenfotol on noad ja kaks nooleotsa. Rauda on säilinud ainult neis kohtades, mis on fotol heledad, ülejäänud osa esemetest on korrodeerunud.
















Kaheteraline mõõk Salme II leiukohast on valmistatud damaskitud terasest. Röntgenpildil on näha sellele iseloomulik mustriline struktuur.

Relvaspetsialist Jaak Mäll Eesti Ajaloomuuseumist selgitas, et Salme mõõga puhul on tegemist kõige lihtsama damastseerimise viisiga - keskel on kolm kihilist latti (raud-teras-raud-teras....), mis on enne paketi kokku panemist igaüks eraldi tordeeritud ja uuesti kandliseks sepistatud. Teramik on kokku keedetud viiest latist, paketi kaks äärmist on lõiketeradena ilmselt terasest.

Ränivetikad

Atko Heinsalu Tallinna Tehnikaülikooli Geoloogia Instituudist uuris Salme laevast võetud proovide abil, milline oli ränivetikate omaaegne elukeskkond.

Diatomeed ehk ränivetikad on mikroskoopilised organismid, mis on tundlikud indikaatorid veekogude toitainete sisalduse, pH, soolsuse ja temperatuuri suhtes, näitavad basseini veetasemete kõikumisi ning võimaldavad rekonstrueerida veekogus toimunud keskkonna muutusi. Loe ränivetikate kohta edasi >







Salme laevast võetud ränivetikaproovide analüüsi kokkuvõttes (Heinsalu 2008, 8) kirjutab Atko:

„Ränivetikate kooslus näitab, et paadijäänuste sisemuses lasunud tumeda värvusega hajusat orgaanilist ainet sisaldav peenliiv on algselt moodustunud soolaseveelises keskkonnas. Kui eeldada, et proovipunkti 1 liiv on paadi sisemuses settinud in situ, siis mikroorganismide koostise põhjal järelduks, et paadi see osa asus liiva settimise hetkel vahetult rannajoonel või isegi rannal. Sellist tõlgendust toetab kolm erinevat tõendusmaterjali: esiteks aerofiilsete diatomeede väga suur ohtrus, teiseks ränivetika kestade suur purustusaste ja kolmandaks fütoliitide suhteline ohtrus. Fütoliidid ei levi õhus kaugele ja näitavad, et liiva moodustumise vahetus läheduses pidi kasvama näiteks rannaniidul/rannavallil rohttaimedest taimestik (näiteks sugukonna Poaceae (kõrrelised) ja Cyperaceae (lõikheinalised) liigid).

Jäädes paadi sisemuses settinud liiva hüpoteesi juurde, siis pigem on proovipunktis 2 pärinev liiv settinud merevees. Sellist tõlgendust toetab aerofiilsete diatomeede ohtruse vähenemine võrreldes proovipunktiga 1 ja soolaseveeliste epifüütsete ränivetikate osakaalu suurenemine. Merelised epifüütsed ränivetikad vajavad elus püsimiseks merevees hõljuvaid makroskoopilisi vetikaid, millele need diatomeed on kinnitunud. Antud tõlgendus võiks siiski osutuda õigeks vaid juhul, kui proovimiseks võetud peenliiv settimise järgselt koheselt kaeti nendel lasunud jämedapurdse settematerjaliga, st muinaspaadi väga kiiret mattumist rannasetetesse.

Ma ei saa siiski olemasoleva ränivetikaandmestiku põhjal välistada hüpoteesi, et tegemist on olnud muinaspaadi matustega. Kui eeldada, et muinaspaat koos meeskonna, loomade ja esemetega maeti tänapäevase Salme küla lähistele, siis maeti paat rannasetetesse ja kasutati selle täitmiseks ka rannasetteid.

Loodetavasti lubab paadijäänuste väljakaevamisel dokumenteeritud setete stratigraafia anda piisava vastuse antud hüpoteesi paikapidavuse kinnitamiseks või ümberlükkamiseks.”

Heinsalu, A. 2008. Ränivetikaanalüüsi põhine eksperthinnang Salme muinaspaadi kohta. TTÜ Geoloogia Instituut. Aruanne nr 2008-46. Tallinn.

Puit

Laevast oli puitu säilinud tänase päevani väga vähe. Parempardast oli alles vaid üks väike jupike kraavipoolses servas. Vasakparrast oli küll säilinud veidi pikemas ulatuses, kuid samas väga õhukese kirmena. Kõige kompaktsemate tükkidena oli alles puitu laeva 5. kaarest.



Detail vasakpardast (foto: Maili Roio)



Esiplaanil on näha laeva 5. kaar. Puutikud laeva külgedel tähistavad kaarte asukohti (foto: Maili Roio).


Kogu olemasolev puit võeti ülesse ja sellest on plaanis teha mitmeid analüüse. Esmalt viisime puidujäänused Eesti Maaülikooli Metsandus- ja maaehitusinstituuti, kus puiduspetsialist Regino Kask asus laeva ehituseks kasutatud puuliiki määrama.



Regino Kask oma töölaua taga Eesti Maaülikooli metsatööstuse osakonnas tutvumas Salme laevast pärit puidunäidistega.







Enamik näidistest olid täpsemaks määramiseks liiga fragmentaarsed. Siiski suutis ta mikroskoobi all tuvastada, et vasakparda küljelauad ja paik sellel olid valmistatud okaspuust. Okaspuust olid ka laevakaared ning kuna 5. kaare tükk oli täpsemaks määramiseks õnneks piisava paksusega, siis selgus, et tehtud oli see männist.

Päevatöö - 16.10.2008

Puhastasime kogu laeva ümbruse piltide tegemiseks. Päeva teises pooles alustasime loomaluude ülesvõtmist ja esimeste pinnasekihtide kaevamist. Säilinud laevaosa jagati neljaks sektoriks ja kaevati vastandsektorite kaupa. Kogu pinnas võeti üles pinnaseproovidena, mis lähevad edasisele analüüsimisele. Proovipiirkonnad, luukogumid ja avastatud leiud mõõdistasime tahhümeetriga. Päeva tähtleiuks võiks vast pidada odaotsa. Üles joonistati ka laeva eeldatava ahtertäävi profiil. Metalliotsijaga kontrollisime kaevandi lähiümbrust - tulemuseks kaks neeti ja üks nael.













Geoloog Atko Heinsalu Tallinna Tehnikaülikooli Geoloogia Instituudist võttis kaks proovi diatomee ehk ränivetikate analüüsiks.




















Ahtertäävi profiili joonistamine.



















Odaots.