Diatomeed ehk ränivetikad on mikroskoopilised organismid, mis on tundlikud indikaatorid veekogude toitainete sisalduse, pH, soolsuse ja temperatuuri suhtes, näitavad basseini veetasemete kõikumisi ning võimaldavad rekonstrueerida veekogus toimunud keskkonna muutusi. Loe ränivetikate kohta edasi >Salme laevast võetud ränivetikaproovide analüüsi kokkuvõttes (Heinsalu 2008, 8) kirjutab Atko:
„Ränivetikate kooslus näitab, et paadijäänuste sisemuses lasunud tumeda värvusega hajusat orgaanilist ainet sisaldav peenliiv on algselt moodustunud soolaseveelises keskkonnas. Kui eeldada, et proovipunkti 1 liiv on paadi sisemuses settinud in situ, siis mikroorganismide koostise põhjal järelduks, et paadi see osa asus liiva settimise hetkel vahetult rannajoonel või isegi rannal. Sellist tõlgendust toetab kolm erinevat tõendusmaterjali: esiteks aerofiilsete diatomeede väga suur ohtrus, teiseks ränivetika kestade suur purustusaste ja kolmandaks fütoliitide suhteline ohtrus. Fütoliidid ei levi õhus kaugele ja näitavad, et liiva moodustumise vahetus läheduses pidi kasvama näiteks rannaniidul/rannavallil rohttaimedest taimestik (näiteks sugukonna Poaceae (kõrrelised) ja Cyperaceae (lõikheinalised) liigid).
Jäädes paadi sisemuses settinud liiva hüpoteesi juurde, siis pigem on proovipunktis 2 pärinev liiv settinud merevees. Sellist tõlgendust toetab aerofiilsete diatomeede ohtruse vähenemine võrreldes proovipunktiga 1 ja soolaseveeliste epifüütsete ränivetikate osakaalu suurenemine. Merelised epifüütsed ränivetikad vajavad elus püsimiseks merevees hõljuvaid makroskoopilisi vetikaid, millele need diatomeed on kinnitunud. Antud tõlgendus võiks siiski osutuda õigeks vaid juhul, kui proovimiseks võetud peenliiv settimise järgselt koheselt kaeti nendel lasunud jämedapurdse settematerjaliga, st muinaspaadi väga kiiret mattumist rannasetetesse.
Ma ei saa siiski olemasoleva ränivetikaandmestiku põhjal välistada hüpoteesi, et tegemist on olnud muinaspaadi matustega. Kui eeldada, et muinaspaat koos meeskonna, loomade ja esemetega maeti tänapäevase Salme küla lähistele, siis maeti paat rannasetetesse ja kasutati selle täitmiseks ka rannasetteid.
Loodetavasti lubab paadijäänuste väljakaevamisel dokumenteeritud setete stratigraafia anda piisava vastuse antud hüpoteesi paikapidavuse kinnitamiseks või ümberlükkamiseks.”
Heinsalu, A. 2008. Ränivetikaanalüüsi põhine eksperthinnang Salme muinaspaadi kohta. TTÜ Geoloogia Instituut. Aruanne nr 2008-46. Tallinn.
1 comment:
See ränivetikate analüüs annab väga head infot näitamaks, kus asus kunagi rannajoon. Nö rusikareegli põhjal peaks see 7. sajandil olema olnud ca 4 m merepinnast, tegelikkuses sõltub muidugi kohalikest oludest. Kas sobib?
Kuigi olen seda oma esimeses, lehele antud kommentaaris juba öelnud, tahaksin siiski veel kord korrata - suure tõenäosusega polnud see laev maetud, kui lähtuda taolistele matustele iseloomulikust matmiskombestikust! Skandinaavia paatmatused kõdunesid õhu käes ja kaeti pinnasega alles sajandeid hiljem, moodustades alles siis sellised kääpad, nagu me neid tänapäeval teame. Sellest on kirjutanud kasvõi näiteks Frands Herschend. Paatmatuseid Eesti resp läänemeresoome oludesse adapteerides võib veelgi suurema tõenäosusega oletada, et paat lihtsalt lasti kõduneda õhu käes - samasugune oli matusekombestik ju näiteks ka Lepnas, aga ka mujal surnumajades, olgu siis Eestis või teistel soomeugri aladel. Suur osa analüüsitud luumaterjali osutab samuti, et luud on olnud pikka aega ilmastikuolude käes. Eeldus, et matus on üksnes midagi sellist, mis on kuidagiviisi kinni kaetud, lähtub tänapäevasest ettekujutusest, millel ei pruugi mineviku tõekspidamistega olla midagi pistmist!
Teiseks tahaks veel märkida, et paadi transportimine matusekohta vett mööda on minu arvates igati loogiline. Imelik, kui seda oleks hakatud maad mööda vedama. Praktiliselt päris rannajoonelt on ju teada ka muid matuseid, kasvõi Viltinas näiteks. Liminaalsus oligi ilmselt taolise valiku printsiibiks. Pealegi on ju selge, et Salmes on tegu suurema kalmistuga, kui üksnes üks paat, nüüd kus on saadud veel leide.
Minu jaoks on muidugi üks intrigeerivamaid sadamakoha võimalus. Sadamakohtadest leitakse tihti matuseid-kalmeid, vähemalt Põhjamaades. Ümbruskond sobiks sadamakohaks oma topograafiliste näitajate poolest ka ideaalselt.
parimat ja jõudu!
Marika
Post a Comment